Mõistlik inimene mõtleb ja jagab oma mõtteid teistega. See on tema loomulik vajadus, kuna ta on sotsiaalne olend, kes peab eksisteerima omasuguste seas ja nendega arvamust vahetama. Demokraatlikuks peetavates riikides on põhiseaduses sätestatud selle õigus.
Juhised
Samm 1
Riigis eksisteeriv sotsiaalne süsteem, mis määrab võimude ja kodanike vahelised suhted, deklareeritakse põhiseadusega - riigi põhiseadusega. See on peamine õigusdokument, milles on kinnitatud peamised õigusnormid ja mis on aluseks ülejäänud riigi õigusloomestruktuuride poolt vastu võetud normatiivaktidele. Nende vastuolu põhiseadusega on tegur, mis muudab nad lihtsalt ebaseaduslikuks, rikkudes põhiseadust.
2. samm
Õigus mõtte- ja sõnavabadusele on sätestatud Vene Föderatsiooni põhiseaduse artiklis 29. Seda õigust peetakse demokraatliku riigi üheks olulisemaks tunnuseks, st selliseks, kus võim kuulub inimestele, kes delegeerivad selle valitud organitesse. Põhiseaduslikult tagatud sõna- ja mõttevabadus tähendab, et igal riigi kodanikul on täielik õigus karistamatult kujundada oma veendumusi ja põhimõtteid, sõnastada oma arvamus ja seda vabalt väljendada mis tahes kujul - suuliselt või kirjalikult.
3. samm
Kuid sõnavabadus on ka suhtluskeele vaba valik ja õigus keelduda suhtlemisest. Igasugune sund kellelegi oma mõtete ja veendumuste avaldamiseks, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel, näiteks põhjendamatu keeldumine ütlustest, on ebaseaduslik. Muudel juhtudel välistab õigus sõnavabadusele inimesele avaldatava surve, sealhulgas tema mõtteviisi või eluviisi. See omakorda keelab automaatselt erivahendite ja psühhotroopsete ravimite kasutamise, sundides inimest kontrollimatult oma mõtteid avaldama.
4. samm
See õigus sõna- ja mõttevabadusele tuleb tagada riigi tasandil. Võimude ülesannete hulka kuulub ühiskonnas sellise õhkkonna loomine, kus kodanik saab avalikult oma mõtteid teiste juuresolekul väljendada, kartmata, et teda selle eest karistatakse. Selle õiguse ulatus ei ole mingil viisil piiratud. See toimib igapäevaelus ja ärisuhtluses, lisaks eeldab see vaba propagandat ja agiteerimist. Iga kodanik saab vabalt väljendada oma poliitilisi, moraalseid ja usulisi veendumusi ning neid ka kuulutada suures rahvahulgas.
5. samm
Kuid sõnavabadus pole lubav. Põhiseadus keelab sõnaselgelt selliste sõnade ja kõnede kasutamise, mis võivad õhutada rassilist, klassilist, sotsiaalset, religioosset või muud vaenulikkust või kuulutada šovinismi ja paremust mis tahes alustel.
