Verbaalsest suhtlusest on saanud inimkonna üks olulisemaid saavutusi. Keele kaudu saavad inimesed suhelda ja põlvkondade kogemusi edasi anda. Olles tekkinud koos tööoskustega, arenes kõne märkide, üksikute sõnade ja lausete süsteemiks. Kõneoskus on inimese lahutamatu omadus, mis eristab teda looduskeskkonnast.
Hüpoteesid kõne päritolu kohta
Verbaalse suhtlemise vahendid kujunesid välja väga aeglaselt, järgides inimese üldist arengut tema arenguprotsessis. Väga raske on tuvastada hetke, millal kõne täpselt ilmus. Kuid kaasaegsed teadlased nõustuvad, et see ei tekkinud iseenesest, vaid kujunes inimeste aktiivse suhtlemise käigus omavahel ja väliskeskkonnaga.
Kõne päritolu kohta on mitu hüpoteesi. Mitu aastakümmet tagasi arvati, et esimesed sõnad tulenevad ürgmehega äkki juhtunud mutatsioonist. Selle hüpoteesiga liituvad nn füüsikalised mõisted, mille kohaselt kõne on ainult füsioloogiline nähtus, ilma igasuguse seotuseta inimese vajadustega suhtlemisel ja maailma tundmisel.
Üks hüpotees põhineb sellel, et kõne tekkis loodushelide jäljendamisel.
Sellised vaated ei saa kuidagi seletada, kuidas tekkisid helisignaalid ja nende kombinatsioonid, kuidas kujunesid mõistete algelemendid ja sõnad omandasid semantilise koormuse. Kõne evolutsioonilise päritolu kontseptsioon on muutunud palju laiemaks. See põhineb eeldusel, et inimene paistis loomade maailmast silma, olles õppinud keskkonnatingimustega kohanema, sealhulgas sidevahendite arendamise kaudu.
Kõne arendamine
Suurahvide käitumist uurides pöörasid teadlased tähelepanu sellele, kuidas ahvides on üles ehitatud kommunikatsioonisüsteemid. Sai ilmseks, et kõne tekkis elementaarsetest helisignaalidest. Primaadid kasutavad aktiivselt mitmesuguseid helisid, mis sõltuvalt olukorrast võivad peegeldada vajadust mängu järele, toitu, kaaslase otsimist või olla märk agressiivsest käitumisest.
Niinimetatud žestide hüpotees kõnesignaalide tekke kohta on teada. Selle olemus on see, et alguses ilmus viipekeel, mitte helikeel. Esimesed sisukad signaalid, mida inimene edastab mitte helide, vaid žestidega, millel on kindel tähendus. Enamik neist signaalidest on instinktiivsed, inimese sisse geneetiliselt kinnistunud.
See oletus on mõttekas, kui arvestada, et tänapäevane inimene saab märkimisväärse osa inimestevahelises suhtluses olevast teabest mitteverbaalsete signaalide, näoilmete ja žestidena. Suure tõenäosusega kasutati esmalt žeste ja helisid koos ning siis sai võimalikuks teabe edastamine ainult helide kombinatsioonidega, nii et vajadus žestikõne järele kadus järk-järgult.
Inimühiskonna arengu käigus muutus inimese töö- ja vaimne tegevus keerulisemaks, ilmusid uued objektid ja suhted, mis pidanuks fikseeruma mõistetes. Ühiskonna kujunemise objektiivsetest tingimustest said seega kõne keerukuse, üksikute objektide ja nähtuste universaalsete asendajate tekkimise põhjus.
Alles aastatuhandeid hiljem ilmusid abstraktsed mõisted, mille tähendused abstraktsetest materiaalsetest objektidest kokku tõmmati.
Kõrgeim kõneviis oli kirjalik kõne, mis võimaldas pikka aega säilitada inimesega ja ühiskonnas toimuvate sündmuste sisu. Kirjutamise tulekuga suutis inimene jäädvustada sõnumeid nende edastamiseks teistele inimestele, vajadusel naasta mälestustele tuginedes kirjetesse. Omades suulist ja kirjalikku kõnet, suudab kaasaegne inimene tõhusalt suhelda ja maailma sügavalt tunnetada.
