Vale seene meenutab väliselt tõelist ehk tegelikult on see söödava seene topelt. Koristusperioodil registreeritakse igal aastal arvukalt mürgistusjuhtumeid. Selle saatuse vältimiseks peate teadma söödavate ja valede seente peamisi eristavaid tunnuseid.
Juhised
Samm 1
Valge seen ehk puravik on üks väärtuslikumaid ja õilsamaid seeneliike. See on soolatud, keedetud, kuivatatud, praetud, marineeritud. Selle valevenda nimetatakse sapiseenteks. Välimuselt ei erine need praktiliselt. Kuid kui vaatate korki põhja tähelepanelikult, näete olulisi erinevusi. Vale seenel on roosa tooniga korgi põhi. Olles sapiseene murdnud, võite märgata roosakat tooni. Tõeline valge seen ei muuda purunemisel värvi. Kui seenekorjaja paneb ekslikult vähemalt ühe sapiseene korvi, võib kogu ekstraheerimisel valmistatud roa lihtsalt minema visata. See on küllastunud mõru maitsega. Te ei saa mürgitada vale portselaniga, kuid keedetud toitu on võimatu süüa.
2. samm
Puravik maitseb nagu puravik. Korki värv on tume või täpiline. Võlupuravikul on üsna hele värv, purunemisel ilmub roosa värv. Jalg sisaldab tihendeid.
3. samm
meeseent saab eristada korki erekollase värvi ja ühevärviliste plaatide järgi. Kui murrate seeni ja nuusutate, annab tõeline meene seen meeldiva seenelõhna. Valemesi lõhnab maa, muda, soo, puidu, aga mitte seente järele.
4. samm
Metsas kogutud seened võib segi ajada kahvatu kärbseseenega. Kui uurite hoolikalt tõelist šampinjonit, märkate pruuni, pruunikat või roosat taldrikut. Toadstoolil on täiesti valged plaadid. Mürgitus kärbseseenega on väga eluohtlik, seetõttu peate seene välimust hoolikalt kaaluma ja alles siis korvi panema.
