Usk imedesse omistatakse tavaliselt väikestele lastele, sest ainult nemad võivad arvata, et haldjad, võlurid või draakonid on maailmas tegelikult olemas. Kuid ka täiskasvanud vajavad elus vähemalt väikest imet.
Usk imesse on oluline iga inimese jaoks. See annab lootust, võimaldab raskustest üle saada, säilitab positiivse suhtumise ja hea ellusuhtumise.
Laste usk imedesse
Väikesed lapsed tajuvad maailma täiskasvanutest üsna erinevalt. Nad on kaitsetumad ega ole piisavalt tugevad, et hirmule ja raskustele vastu panna. Just tänu sellele töötavad lapsed välja mingi kaitsemehhanismi: nad hakkavad uskuma, et on olemas mingi jõud, mis võib neid hirmu või kannatuste eest päästa. Nii ilmub idee kõikvõimalikest vanematest, kes suudavad kõike, aga ka headest ja kurjadest võluritest ja olenditest. Täiskasvanueas kujuneb see kõikvõimsa toetuse tunne sageli usuliseks veendumuseks, omistades kõik ebatavalised ilmingud Kõigeväelisemale.
Usk laste imesse arendab fantaasiat, loovat mõtlemist, julgustab lapse unenägusid. See aitab tal tulevikus endale elus eesmärke seada, ebaõnnestumistega toime tulla ja julgelt tulevikku vaadata. Seetõttu on imel lapse elus oluline roll ja teda pole vaja liiga vara ära võtta. Vanemate jaoks on kõige parem toetada imiku usku jõuluvana, kuldkala, rääkivatesse mänguasjadesse nii kaua kui võimalik, sest just see moodustab lapsepõlve.
Täiskasvanute suhtumine imedesse
Täiskasvanueas on oluline ka usk imesse. See eemaldab inimese raamistiku ja paljud kompleksid, kui ta mõistab, et miski pole võimatu, isegi kui miski tavapärase idee sisse ei mahu. Võime mõistuse piire ületada ei allu kõigile inimestele, kuid need, kes õpivad seda tegema, otsivad pidevalt uusi võimalusi, leiavad väljapääsu meeleheitlikest olukordadest, ületavad takistusi, nad kindlasti saavutavad oma eesmärgi, nad on ees oma konkurentide või konkurentidega. Ja see on äärmiselt kasulik, kui suudate seda teha pidevalt muutuvas maailmas.
Enamik täiskasvanuid suhtub millessegi immateriaalsesse usku üsna küüniliselt, mida nad ei suuda tõestada. Nende mõte ja loogika tapavad mõnikord igasuguse võimaluse mõelda irratsionaalselt ja lasta end uskuda võimatusse. Kui aga inimene sulgeb võimaluse imeks või millekski ebatavaliseks, siis mõnikord loobub ta ka oma intuitsioonist ja see võimaldab tal ennustada sündmuste käiku või näha mõnes väljaandes või tegevuses väljavaateid. Keelates end intuitiivsele mõtlemisele, võtab inimene endalt õnne, ootamatult teele ilmuv õnn, ta ei näe signaale, mida saatus talle annab.
Muidugi võime öelda, et maailmas pole midagi sellist olemas ja kogu edu on lihtsalt kokkusattumus, kuid ilma usuta ei saa ta seda ka saavutada. Uskudes millessegi, näitavad inimesed oma valmisolekut muutustega leppida ja positiivset suhtumist neisse. Kõik see annab jõudu ja võimalust nende soovide ja ideede realiseerimiseks. Lisaks on usk imesse võime leida head ja head, mis on säilinud iga inimese hinges.
