I. P. Pavlov rääkis tegevuse tüübist, mis pakub inimesele "lihasrõõmu", vihjates sellise tegevusega kehalisele aktiivsusele. Kuulus füsioloog oli üks esimesi teadlasi, kes täielikult hindas ja teaduslikult põhjendas füüsilise tegevuse tohutut tähtsust inimkeha elus.
"Terves kehas terve vaim" on tuttav ütlus, kas pole? See on otseselt seotud küsimusega, mis on kehaline aktiivsus ja millist tähtsust omab just see tegevus inimese elus. Küll aga järjekorras.
Akadeemiliselt on kehaline aktiivsus tegevus, mis toimub inimese lihaste kokkutõmbumise ja tema keha / kehaosade / jäsemete liikumise tagajärjel ainevahetusprotsesside aktiveerumise tagajärjel. Lihtsamalt öeldes
see on teatud aja jooksul sooritatud liikumiste kogum.
Motoorne aktiivsus on lihassüsteemi põhiülesanne ja sellel on suur tähtsus inimese normaalse funktsioneerimise tagamisel. Milline on selle tegevuse positiivne mõju inimkeha süsteemidele?
1. Kardiovaskulaarne süsteem. Süstemaatiline kehaline aktiivsus (sport, kehaline aktiivsus) viib südamelihase muutumiseni, suurendades selle vastupidavust ja suurendades eluressurssi. Vere kolesteroolitaseme langetamisega kehalise aktiivsuse ajal väheneb ateroskleroosi tekkimise oht.
2. Hingamiselundkond. Liikumine stimuleerib hingamiskeskust. Nende muutuste tagajärjel suureneb hapniku transpordi kiirus keha kudedesse.
3. Kesknärvisüsteem. Füüsilise tegevuse tulemusena stabiliseeruvad ajukoores ergastamis- / pärssimisprotsessid. Kesknärvisüsteemi kaudu aktiveeritakse endokriinsüsteem, mis viib neerude, maksa, soolte funktsiooni optimaalse seisundini.
4. Hormonaalne süsteem. Füüsilise tegevuse ajal vabanevad endorfiinid - "õnnehormoonid" (need vähendavad ärevust, ärevust, hirmu). Keha on toonuses, suureneb stressiresistentsus, efektiivsus, vaimne vastupidavus.
Vastavalt sellele mõjutab kehalise aktiivsuse puudumine (hüpokineesia) negatiivselt kogu inimkeha. Selle funktsionaalsed reservid vähenevad, vähese liikumise tagajärjel on kesknärvisüsteem üle pingutatud, tekib krooniline stress. Immuunsüsteem kannatab. Selle vältimiseks on vaja välja töötada selline igapäevane režiim, kus kehaline aktiivsus hõivab vähemalt 50% kogu inimtegevusest.
