Idealism on üks suund filosoofilise mõtte arengus. See voog ei olnud esialgu ühtlane. Filosoofiliste vaadete kujunemise käigus kujunes välja kaks iseseisvat haru - subjektiivne ja objektiivne idealism. Esimene tõi esiplaanile inimlikud aistingud, kuulutades need tegelikkuse allikaks. Ja objektiivse idealismi esindajad pidasid kõige aluspõhimõtteks jumalikku printsiipi, vaimu või maailmateadlikkust.
Objektiivse idealismi sünd
Objektiivse idealismi erinevate koolkondade esindajad tõid välja reaalsuse tekkimise ja arengu erinevad põhjused. Religioossed filosoofid asetasid Jumala või jumaliku printsiibi maailma keskmesse. Teised maailmaks kutsutud mõtlejad on kõige peamine põhjus. Saksa filosoof Hegel, kes oma idealismi teooria kõige järjekindlamalt ja täielikumalt arendas, uskus, et tegelikkuse aluspõhimõte on absoluutne vaim.
Objektiivse idealismi alguse panid kreeka filosoofid Pythagoras ja Platon. Nad ja nende otsesed järgijad ei eitanud materiaalse maailma olemasolu, kuid uskusid, et see järgib ideaalmaailma põhimõtteid ja seadusi. Materiaalne, objektiivne reaalsus kuulutati peegelduseks protsessidele, mis toimusid ideaali kõikehõlmavas valdkonnas. Platon uskus, et kõik asjad on loodud ideaalse alguse abil. Esemed ja kehavormid on mööduvad, nad tekivad ja hävivad. Ainult idee jääb muutumatuks, igaveseks ja muutumatuks.
Objektiivset idealismi esitatakse ka iidsete indiaanlaste religioossetes ja filosoofilistes vaadetes. Ida filosoofid pidasid ainet vaid looriks, mille all peitub jumalik printsiip. Need vaated kajastuvad erksas ja fantaasiarikkas vormis indiaanlaste usuraamatutes, eriti Upanišadides.
Objektiivse idealismi edasiarendamine
Palju hiljem töötasid objektiivse idealismi kontseptsioonid välja Euroopa filosoofid Leibniz, Schelling ja Hegel. Eelkõige tugines Schelling oma töödes juba loodusteaduste andmetele, pidades maailmas toimuvaid protsesse dünaamikas. Kuid olles objektiivse idealismi pooldaja, püüdis filosoof kogu mateeria vaimustada.
Suur saksa filosoof Hegel andis kõige olulisema panuse lisaks idealismi arengule, vaid ka dialektilise meetodi kujunemisele. Hegel tunnistas, et absoluutne vaim, mille filosoof pani Jumala asemele, on mateeria suhtes esmane. Mõtleja määras ainele teisejärgulise rolli, allutades selle ideaalsetele olemisvormidele.
Objektiivse idealismi positsioon kajastus kõige selgemini Hegeli teostes "Looduse filosoofia" ja "Loogikateadus". Mõtleja annab absoluutsele vaimule kõik jumaliku printsiibi atribuudid, andes talle ka lõputu arengu vara. Vaimu arengu seadusi kirjeldades tugines Hegel vastuolu mõistele, mis oma kontseptsioonis võttis ideaalse printsiibi väljatöötamise liikumapaneva jõu.
