Raha on ainulaadne toode, mida saab vahetada mis tahes muu vastu. Enamikus maailma riikides emiteeritakse pangatähti ja münte, mida peetakse osariigi ostude ja teenuste peamiseks maksevahendiks. Riigi valuutasüsteem on dünaamiline. Vajaduse korral teeb valitsus selles muudatusi ja täiendusi. Kõige radikaalsemad muutused leiavad aset rahareformi perioodil.
Riigi rahasüsteemi reformimise põhjuseks võib olla põhjendatud vajadus tugevdada rahvusvaluutat. Raha rolli vähenemine, selle märkimisväärne odavnemine, kaupade ja teenuste turu ebastabiilsus ning elanikkonna ostujõu vähenemine põhjustavad finantsmehhanismi radikaalset ümberkorraldamist.
Konkreetsete meetodite valik rahapakkumise ümberkujundamiseks sõltub poliitilise võimu struktuurist, ühiskonna sotsiaalsest kihistumisest ja majandusarengu tasemest. Reformi algatab riigi valitsus. Mis tahes muudatused rahasüsteemis tehakse ainult seadusandlike aktide alusel, mis on läbinud mitmeastmelise majandusliku ja õigusliku eksami ning mille on heaks kiitnud riigipea.
Riigi rahandust parandavate ümberkorralduste mehhanism hõlmab olemasolevate pangatähtede ringlusest kõrvaldamist ja uute emiteerimist. Samal ajal muutub mitte ainult veksli või mündi tüüp, vaid ka selle loomulik tugi, nn "kullasisaldus". Rahaühikud muutuvad kõigi finantskäibe süsteemide puhul: sularahata maksete ja sularaha puhul. Ümberhindamist vajab ka riigi raha kurss maailma valuutaturul.
Rahareformi levinumad vormid on nullimine, devalveerimine, denomineerimine ja ümberhindamine. Tühistamine on amortiseerunud paberraha kiire ühekordne ringlusest kõrvaldamine. Seda meetodit kasutatakse inflatsiooniprotsesside aeglustamiseks. Tühistamist kasutatakse ka riikides, kus pärast poliitilise süsteemi muutmist on olemasolevad vekslid ja mündid kaotanud õigusliku jõu.
Devalveerimise all mõistetakse sellist reformi, mille käigus valitsus põhjustab pangatähtede väärtuse vähenemist. Õigusakti alusel vähendatakse alates teatavast kuupäevast valuutaühiku kuldset tagatist või väheneb omavääringu kurss võrreldes välisvaluutaga. Kõige sagedamini kasutatakse seda meetodit riigi finantssüsteemi taastamiseks pärast kriisi või maksebilansi olulise puudujäägi olemasolul.
Ümberhindlus on täpselt vastupidine meetod rahasüsteemi reformimiseks. See seisneb minimaalse rahaühiku kullasisalduse suurendamises. Tegelikult suureneb rahvusliku valuuta vahetuskurss maailma finantsturul. Ümberhindlus on rahamaailmas haruldane nähtus. Ümberhindlusmeetmete tulemusel tõusevad eksporditavate kaupade hinnad, vähendades seeläbi riigi rahvusvahelist konkurentsivõimet. See meetod aitab aga rahapakkumise kasvu pidurdada, piirates väliskapitali importi riiki.
Viimane rahareformi tüüp on nimiväärtus. Selle olemus seisneb raha nominaalväärtuse vähendamises riigi poolt. Elementaarsel kujul võib nimiväärtust väljendada nullidena kriipsutades, mille korral saadakse 100 rahaühikut 100 või 10 või isegi 1. Rahaliste tehingute kõik tüübid arvutatakse ümber kindlaksmääratud suhtega: tariifid, hinnad, palgad jne. Nimetus ühtlustab rahasüsteemi pärast inflatsiooni ja lihtsustab sisemiste finantsarvelduste menetlust.
Rahareformi läbiviimist võib pidada tõhusaks, kui selle tulemusi säilitatakse pikka aega. Uut rahaühikut tuleb toetada valitsuse meetmetega rahapoliitika tervikuna parandamiseks.
