Vene fraseoloogilised üksused üllatavad sageli oma näilise ebaloogilisusega. Joodiku kohta öeldakse mõnikord, et ta "pani selle krae taha", kuid pole selge, kus krae asub ja miks see selle jaoks on asetatud. Selle väljendi tähenduse väljaselgitamiseks peate süvenema ajalukku.
Levinuim müüt
Väga sageli seletatakse väljendi päritolu legendiga, mille kohaselt Peetruse aegadel oli laevaehitajatel õigus tasuta joogile ja kaelal olev tempel oli selle õiguse tunnistus. Väidetavalt tuli siit ka väljend "krae peale panna", kuna kaubamärk asus vahetult krae taga ja jooki tähistav iseloomulik žest - näpuvajutus kaelal.
Lugu on originaalne, kuid see on lihtsalt müüt. Peetruse I ajal purjutamist käsitööliste keskkonnas mitte ainult ei julgustatud, vaid ka karistati karmilt. Purjusoleku eest määrati karm karistus - kurjategija pidi mitu päeva järjest kandma raskel ketil malmist medalit "Purjusoleku eest", selline "tasu" kaalus umbes 10 kg. Karistuse tagajärjel tekkisid joodikutel kaelas verevalumid, mille nähes kõrtsimehed juba oma püsikliendid ära tundsid. Muide, sealt tuli ka komme nimetada joojaid "sinikateks". Mis puutub fraasi "krae panna" - sellel pole midagi pistmist Peeter Suure ja tema ajaga.
Uuringud V. V. Vinogradov
Märksõna “krae peale panema” ilmus suhteliselt hiljuti, 18. sajandi lõpus. Algul oli see vormis „lipsu pantimine”, „lipsu jaoks valamine”, „lipsu jaoks puudu”, mõnikord vulgaarses stiilis isegi „lipsu jaoks kuradi”. Väljend pärines sõjaväekeskkonnast, sellele viitab kaudselt sõna "lama" (nad panevad tavaliselt kesta, minu või midagi sellist). Vürst P. A. Fraseoloogilise üksuse autoriks sai teatav valvepolkovnik Raevsky Vjazemski. Teda eristas terav keel ja teatav kalduvus keeleteadusele, nii et tänu temale ilmus valvurikeeles palju uusi sõnu ja väljendeid. Ta leiutas lihtsalt fraasi "jäta lips vahele", mis tähendas "liiga palju juua".
Sõjaväeohvitseri slängist migreerus väljend "lamada lipsu järgi" järk-järgult üldiseks kõnekeeleks. Tõsi, erinevalt sõjaväejoojatest ei olnud kõigil tsiviiljoodikutel sidemeid, nii et see lause muutus mõnevõrra. Nad hakkasid neid "krae taha" panema, kuna midagi oli ja absoluutselt kõik kandsid kraesid. Seega on väljendil "krae ääres lebama" mingil moel oma leiutaja - tema perekonnanimi on teada ja isegi ligikaudne aeg, kui ta selle keelelise loomingu lõi. Sõjalisest keskkonnast kandus see lause üle inimestele ja seal oli see juba laiemale publikule kohandatud.
