Sotsialiseerumise kui sotsiaalse protsessi peamine omadus on ühiskonna enese uuendamine, selle vaimne asendamine, s.t. sotsiaalse kogemuse pidev edasiandmine teistele põlvkondadele ja nende kogemuse aktsepteerimine hilisemaks edasiandmiseks. Sotsialiseerumine on inimese jaoks vajalik positiivseks kooseksisteerimiseks ja suhtlemiseks teiste ühiskonnaliikmetega ning enesemääramiseks ühiskonna osana.
Sotsialiseerumise tunnused
Sotsialiseerumist mõistetakse kui inimese sisenemist sotsiaalsesse keskkonda läbi selle, et inimene aktsepteerib oma keskkonnas laialt levinud norme ja traditsioone. Sotsialiseerimine põhineb inimese võimel kogu elu jooksul assimileerida oma sotsiaalse keskkonna kultuurilisi, moraalseid tingimusi ja hoiakuid, samuti kehtestada ennast ühiskonnas läbi teadlikkuse ja enda kui terviku osa määratlemise.
Oma keskkonna normide ja väärtuste omastamine määrab indiviidi eduka tegevuse avalikus elus. Sotsialiseerumine hõlmab nii üksikisiku poolt aktsepteeritud normide aktsepteerimist kui ka indiviidi uute ideede integreerimist tema kasuks ühiskonda. Seega on sotsialiseerumine inimese jaoks vajalik selleks, et toimuda inimesena, ja sotsialiseerumine on vajalik ühiskonna jaoks, et olla stabiilne, terviklik, arenenud.
Sotsialiseerumisprotsessi olemuse selgitamiseks tutvustas prantsuse sotsioloog Pierre Bourdieu sellist mõistet nagu habitus - “teine loomus”. Harjumus on protsess, kus inimene alateadlikult järgib temas sisestatud ühiskonnaelu põhimõtteid ja norme. Sotsialiseerimine määrab inimeses teadvustamata maailma tajumise olemasolu, mis vastab teda ümbritseva ühiskonna sotsiaalsetele tingimustele ja hoiakutele. Tänu harjumusele tunneb inimene end ühiskonna osana ja saab terviklikku süsteemi kuulumisest rahuldust.
Sotsialiseerumise tüübid ja etapid
Sotsialiseerimist on kahte tüüpi:
- esmane - toimub inimese kasvamise ja kasvatamise ajal;
- sekundaarne - on määratletud kui küpse, kujunenud isiksuse integreerimine erinevatesse sotsiaalsetesse rühmadesse ja nendega suhtlemine.
Nad eristavad ka sotsialiseerimise esmast ja sekundaarset taset: esmane tasand on subjekti suhtlus ja suhe väikese lähedaste inimeste rühmaga, s.t. vanemate, sõprade, naabrite, kolleegidega; sotsialiseerumise sekundaarne tase on subjekti vastastikune mõju riigistruktuuride, avalike organisatsioonide jms.
Sotsialiseerumisprotsess koosneb mitmest peamisest etapist:
- kohanemine - ühiskonna kogutud kogemuste omastamine, jäljendamine;
- samastumine - indiviidi soov ise otsustada, silma paista;
- integratsioon - indiviidi kujunemine sotsiaalsetes protsessides osalejana;
- tööaktiivsuse etapp - omandatud teadmiste ja oskuste rakendamine, mõju sotsiaalsele keskkonnale;
- töösuhtejärgse tegevuse etapp - sotsiaalse kogemuse edastamine järgmise põlvkonna esindajatele.
