Juba 3. aastatuhandel eKr tekkisid esimesed asulad laevatatavate jõgede kallastele ja mererandadele, mis kaitsesid riiki rünnakute eest, arendasid käsitööd ning tegelesid aktiivse kaubanduse ja avalike suhetega teiste riikidega. Nende asulate heaolu kiire kasvu tõttu koondusid varsti elanikkond ja riigi juhtorganid nendesse. Nii tekkisid esimesed iidsed linnad, millest sai alguse linnastumisprotsess.
Hakkas toimuma linnade arvu suurenemine, linnaelanike arvu pidev kasv, linnalise eluviisi viljelemine. Kõigil järgnevatel ajastutel avaldasid linnad tohutut mõju teaduse, arhitektuuri ja kultuuri arengule, tööstustoodangu kujunemisele ja arengule, kauba ja raha suhete kujunemisele, sotsiaalsüsteemi revolutsioonilistele muutustele peaaegu kõigis osariikides ühiskond, selle kultuur, demograafilised protsessid on alates 19. sajandi algusest märkimisväärselt intensiivistunud. Selle põhjuseks oli suurte tööstuskeskuste koondumine linnadesse, transpordi ja side areng, meditsiini ja areneva teenindussektori saavutuste hõlbustamine kodanikele. Selle tulemusena rändas tohutu maarahva kiht inimväärse sissetuleku ja parema elu otsimiseks. Ajavahemikul 19. sajandi algusest 20. sajandi lõpuni kasvas linnaelanike arv kogu maailmas keskmiselt 5% -lt 41% -ni. Linnastumise protsess ei ole tingitud ainult maaelanike rändest. Pärast tööstusettevõtete ehitamist maapiirkondade asulatesse muudetakse need väikelinnadeks. Asulad, mis jäävad laieneva linna piiridesse, valatakse sinna territoriaalse struktuuriüksusena. Lisaks on nn pendlirände pidev kasv, kui äärelinna elanikkond, jätkates maapiirkondades elamist, sõidab iga päev linna tööle ja õppima. Tööstusriikide linnastumine on toonud kaasa märkimisväärse osa nende elanikkonnast koondumise linnadesse ja linnarahvastiku suure ülekaaluga maaelanikkonna ees. Linnastunud riikide silmapaistvamad esindajad on Suurbritannia, Rootsi, Belgia, Saksamaa, Austraalia, USA. Nagu ka Kanada, Iisrael, Jaapan ja Uus-Meremaa. Neis on linnaelanike arv üle 70%. Linnastumise arengu eripära on linnaelanike arvu kasvu aeglustumine, osakaal ületades 70%. Ja lõpetage, kui lähenete 80% -le. Ainult Aafrika-Aasia piirkonna arenguriikides on maapiirkondade elanike levimus linnade elanikkonna suhtes säilinud. Linnastumise areng praeguses etapis on viinud linnastute moodustumiseni, kui rahvaarvu kasv suurtes eeslinnades ületab elanike arvu majanduskasv suures linnas, mis on linnastu keskus. See nähtus on laialt levinud Põhja-Ameerikas, Belgias, Hollandis ja Moskvas. Lisaks toimub Kanadas, Rootsis, Itaalias ja Prantsusmaal elanike rändesuuna muutumine linnastute ja suuremate linnade (megalinnade) ning keskmiste ja väikeste linnade vahel. Üle miljoni elanikuga megalinnad ei ole halva ökoloogia, transpordi ülekoormatuse ja kõrgete eluasemekulude tõttu enam äri ja elamiseks atraktiivsed. Lisaks ei taga tööstusettevõtete areng neis suurenenud elanikkonnale töökohti. Linnastumise areng riikides, kus linnalähedane piirkond on nõrk. See põhjustab sotsiaalse pinge suurenemist ja noorte väljarännet arenenud riikidesse.
