Inimese sotsialiseerumine on teadmiste, sotsiaalsete normide ja psühholoogiliste hoiakute omastamise protsess, mis võimaldab tal ühiskonnas edukalt toimida. See on nähtus, ilma milleta on võimatu ette kujutada iga indiviidi elu, seetõttu on vaja arvestada indiviidi sotsialiseerumise tunnustega ja selle etappidega.
Iseloomulik
Indiviidi kui nähtuse sotsialiseerimine on inimese kujunemine sotsiaalsete tingimuste ja kogemuste mõjul. Tegelikult on see inimese aktiivne kaasamine avalikku ellu. See nähtus on kahepoolne. Ühelt poolt hõlmab see sotsiaalse kogemuse omastamist inimese poolt, sisenedes oma keskkonda. Teiselt poolt on see indiviidi aktiivne sotsiaalsete sidemete taastootmine tema tegevuse tõttu. See tähendab, et inimene assimileerib kogemusi ja laseb sotsiaalsel keskkonnal end mõjutada, kuid samal ajal avaldab ta ise ümbritsevale ühiskonnale üha edukamat mõju.
Mõiste "sotsialiseerumine" vastab kontseptsioonile, mis põhineb asjaolul, et iga inimese ja lapse sotsiaalsus taandub suhtlusvajaduseks, samal ajal kui isiksus on alguses asotsiaalne. Selgub, et inimese sotsialiseerumine on nähtus, mille tõttu algselt asotsiaalsest subjektist saab sotsiaalne inimene, kellele kuuluvad ühiskonnas aktsepteeritud käitumisnormid ja -mudelid.
Isiksuse sotsialiseerumise etapid
Isiksuse sotsialiseerumisel on viis peamist etappi. Esimene etapp on esmane sotsialiseerumine, see tähendab indiviidi kohanemine sotsiaalse keskkonnaga sünnist noorukieani. Lapsed aktsepteerivad sotsiaalset kogemust kriitiliselt jäljendamise ja ümbritseva reaalsusega kohanemise kaudu.
Teine etapp on individualiseerimine. See on nähtus, mis põhineb soovil silma paista. Siin avaldub kriitiline suhtumine sotsiaalsetesse normidesse, viide oma ainulaadsusele ja soov end eristada.
Kolmas etapp on integratsioon ehk soov leida ennast, oma kohta ühiskonnas. Kui põhilised isiksuseomadused vastavad sotsiaalsetele ootustele, peetakse integratsiooni edukaks. Kui seda ei juhtu, hakkab isiksuse kui nähtuse sotsialiseerumine põhinema agressiivsuse tugevdamisel, indiviidi keeldumisel tema individuaalsusest ja muudest negatiivsetest omadustest.
Neljandat etappi nimetatakse tööjõuks ja seda peetakse kõige pikemaks, kuna see hõlmab kogu inimese tööaktiivsuse perioodi. Selles etapis jätkab inimene sotsiaalse kogemuse omastamist ja selle ühiskondlikku ellu viimist.
Viies etapp on tööjärgne tegevus, kui inimene kannab kogunenud sotsiaalse kogemuse nooremale põlvkonnale.
On näha, et inimese kui nähtuse sotsialiseerimine hõlmab kogu inimese elu, võimaldades tal olla ühiskonna täisväärtuslik liige.
