Sotsiaalset tegevust kui sotsiaalset nähtust kirjeldas 20. sajandi alguses esmakordselt saksa sotsioloog Max Weber. Luues oma "sotsioloogia mõistmise" teooria, seadis teadlane üksikisikute vastastikuse mõju ühiskonna elu keskmesse. Igasugune tegevus (tegu, avaldus, mittesekkumine jms) muutub sotsiaalseks, kui seda tehes juhindus indiviid teiste inimeste tegudest.
Juhised
Samm 1
Sotsiaalsel tegevusel on kaks olulist omadust: keskendumine teistele ühiskonnaliikmetele ja ratsionaalsus (teadlikkus). Inimese tegu, mis ei mõjuta tema lähedaste, tuttavate, kolleegide või olukorras juhuslike osalejate käitumist, ei saa pidada ühiskondlikuks teoks. Isegi enesetapp ei ole sotsiaalne tegevus, kui lahkunu lähedaste elu jääb muutumatuks.
2. samm
Loodusliku (loodusliku) ja avaliku (sotsiaalse) tegevuse erinevuse selgitamiseks tõi Weber illustreeriva näite. Ratturid põrkasid kitsal teel kokku. See asjaolu ise jääb loodusnähtuse raamidesse. Sellele järgnevad aga intsidendis osalejate sotsiaalsed teod: tüli, vastastikused süüdistused või vastupidi konstruktiivne dialoog ja konflikti rahumeelne lahendus.
3. samm
Sotsiaalse tegevuse teist omadust - ratsionaalsust - on veelgi raskem määratleda. Ratsionaalsus eeldab, et inimesel on kindlad eesmärgid ja eesmärgid, millest aru saades muudab ta teiste käitumist. Ideaalseks peetakse siiski täielikult teadlikku ja asjakohast tegevust. Tegelikkuses saab inimene sooritada tegusid, mis on suunatud teistele inimestele, kes on kirglikud. Tugevat hirmu või viha kogedes ei saa igaüks oma väiteid ja reaktsioone kontrollida.
4. samm
Ühiskondlik tegevus algab inimese vajaduse tekkimisest. Seejärel realiseerib indiviid ilmnenud soovid ja impulsid, korreleerib need sotsiaalse reaalsusega, seab eesmärgid, kavandab ise oma tegevust ja visandab olukorra arenguvõimalused. Sõltuvalt isiklikust huvist ja keskkonnast saab inimene kiiresti tegutseda või veeta pikka aega protsessi ühel või teisel etapil.
5. samm
Sõltuvalt inimese sotsiaalse käitumise mõistmise määrast tuvastas Weber 4 tüüpi sotsiaalseid tegevusi:
1. Eesmärk-ratsionaalne. Inimene on oma vajadustest väga hästi teadlik, sõnastab selgelt eesmärgi ja leiab parima võimaluse määratud ülesannete lahendamiseks. Eesmärgile suunatud ratsionaalse tegevuse näide võib olla arhitekti või sõjaväelase ametialane tegevus ja egoisti käitumine.
2. Väärtuslik-ratsionaalne. Selliseid sotsiaalseid toiminguid tehakse siis, kui teatud käitumine on inimese jaoks eriti märkimisväärne, olenemata lõpptulemusest. Näiteks on laeva kapteni jaoks oluline väärtus tema kohustus reisijate ja meeskonna ees. Uppuvale laevale jäädes ei saavuta ta ühtegi eesmärki, kuid jääb truuks omaenda väärtustele.
3. Traditsiooniline. Inimene käitub harjumusest oma sotsiaalse grupi õpitud stereotüüpide järgi. Samal ajal ei sea ta endale olulisi eesmärke, ei tunne ärevust eelseisvate sündmuste pärast, ei lähe tavapärasest eluviisist kaugemale.
4. Affektiivne. Inimese sellise sotsiaalse käitumise määravad peamiselt tema hetkelised emotsioonid, meeleseisund, meeleolu. Näiteks võib vihast armastav ema karjuda sõnakuulmatu lapse peale. Tema teo ei määra mitte ükski konkreetne eesmärk või väärtus, vaid individuaalne emotsionaalne reaktsioon.
6. samm
Alates sellest pidas Weber kahte viimast käitumistüüpi piiripealseks neis puudub absoluutne teadlikkus ja tegevuste ratsionaalsus. Samuti tunnistas ta, et tegelikkuses on segakäitumine tavalisem. Erinevates elusituatsioonides võib sama inimene demonstreerida mis tahes nelja tüüpi sotsiaalset tegevust. Sellegipoolest kirjeldab Weberi pakutud klassifikatsioon üsna täpselt käitumisreaktsioone ja seda kasutatakse sageli sotsioloogilistes uuringutes.
7. samm
Seega saab sotsiaalset tegevust iseloomustada kui inimkäitumise viisi, kus tema teod korreleeruvad teiste inimeste tegudega ja juhinduvad neist.
