Usk on subjektiivne usk millegi tõesse, mis pole seotud põhjendusega. Faktiline kinnitus võib toimuda, kuid ei pruugi, see ei mõjuta usku kuidagi.
Usu asukohta inimese vaimses tegevuses pole nii lihtne kindlaks teha. Tal on nii intellektuaalseid jooni, mis esindavad mingisugust veendumust, kui ka emotsionaalseid jooni. Emotsionaalse sfääri seisukohalt kuulub usk kõrgemate tunnete kategooriasse, sest see on pidev, mitte olukorraline.
Usk on üks tugevamaid tundeid. Matteuse evangeelium ütleb: "Kui teil on sinepiseemne suurune usk ja ütlete sellele mäele:" minge siit sinna "ja see läheb mööda." Usu tõhusus seisneb selle mõjus motivatsioonile ja seega ka aktiivsusele, mistõttu on usk võidusse spordis ja sõjas nii oluline.
Usk ja tõendid
Usk ei vaja mitte ainult tõestust - õigem oleks öelda, et seal, kus tõestamine algab, lõpeb ka usk. Näiteks alates Aquino Thomasest kuni tänapäevani on püütud tõestada Jumala olemasolu. Kõik need osutuvad alati asjatuks, kuid isegi kui seda postulaati oleks võimalik tõestada, oleks sellest vähe kasu.
Võib-olla oleks see tõend uskmatuid veennud, kuid see oleks veendumus, mitte usk - puuduks emotsionaalne komponent, seetõttu puuduks kristliku elu võimas motivatsioon ega alus siirale suhtele Jumalaga. Usklikud ei vaja tõendeid: kui inimene otsib tõendeid, tähendab see, et ta pole usus eriti kindel.
Usu ulatus
Traditsiooniliselt seostatakse usku usuga, neid sõnu kasutatakse isegi sünonüümidena, rääkides "kristlikust usust" või "moslemi usust". Tõepoolest, usus on usk jumalal põhiroll, kuid mitte ainult religioosseid dogmasid ei saa pidada enesestmõistetavaks.
Näiteks võib astronoom või füüsik esitada tõendeid selle kohta, et Maa pöörleb ümber Päikese, mitte Päike ümber Maa - sellisel kujul oleks see teaduslikult põhjendatud väide. Kuid inimene, kes on teadusest kaugel, ei pruugi tõendeid teada ja tema jaoks taandub kogu "õigustus" mõttele: "Seda tõestasid N. Copernicus ja G. Galileo." Sel juhul võtab inimene usu kohta teadusliku tõe, kummardudes teaduse autoriteedi ees.
Usu roll on suur ka inimsuhetes. See läbib kõiki ühiskonnakorralduse tasandeid, toimides siduva, tsementeeriva põhimõttena: kui mees lakkab oma naisesse uskumast, laguneb perekond, kui rahvas lakkab valitsusse uskumast, variseb riik kokku.
Usk on tõeliselt inimlik ilming, mis pole iseloomulik ühelegi teisele loomale, sest see tekib mõistuse ja tunnete ristumiskohas.
