Oma aja suurima ja luksuslikuma liinilaeva, millele pandi nimi "Titanic", krahh toimus ööl vastu 14. aprilli - 15. aprilli 1912. Aurik lahkus Southamptoni sadamast ja suundus New Yorki. Teekonna neljanda päeva lõpus põrkas ta kokku jäämäega ja vajus kahe tunni jooksul.
Juhised
Samm 1
Kaheksa tekiga Titanic lasti vette 31. mail 1911. 269 meetri pikkuse, 30 meetri laiuse ja 52 310 tonni veeväljasurvega laev oli maailma suurim. Suurema ohutuse tagamiseks oli laeval topeltpõhi ja 16 suletud ustega kambrit. Disainerite sõnul oli Titanic uppumatu. Isegi kui vesi ujutaks üle 4 vööriosa või 2 sektsiooni keskel või taga, jääks laev vee peale. Päästepaatide arvu on vähendatud, et I klassi reisijatele oleks rohkem jalutusruumi. 20 paati mahtus vaid 1178 inimest, kuigi Titanicul läks esimesel reisil üle Atlandi ookeani 2224 inimest.
2. samm
14. aprillil said Titanicu raadiooperaatorid naaberlaevadelt mitu hoiatust jää triivimise kohta. Kõik, ka laeva kapten, teadsid, et Atlandi-ülese atlandiülese trassi sektoris registreeriti sel aastal rekordarv jäämägesid ja jäävälju.
3. samm
Kella 23.15 paiku oli enamik tol päeval reisijatest juba oma kajutitesse läinud ja valmistusid magama. Ilm oli vaikne, õhutemperatuur langes -1 kraadini. Titanic sõitis kiirusega 41,7 kilomeetrit tunnis. Kell 23:30 märkasid vaatlejad silmapiiril kerget uduvihma, kuid ilma binoklita ei suutnud nad selle päritolu kindlaks teha. Binokkel oli seifis, mille võti jäi ühe kapteni tüürimehe juurde, kes peatati lennult viimasel päeval. Kell 23:39 nägi üks vaatlejaid jäämäge ja määras ligikaudse kauguse sellest - 650 meetrit. Ta andis telefoni teel kohe teada ohvitser James Moodyle, kes teatas sellest ohvitserivalveametnik William Murdochile. Murdoch kamandas käsku "Vasak pardale", siis Täis tagumine ja siis paremale. Titanic ei olnud jääst mööda liikumiseks piisavalt manööverdatav. Kell 23:40 puudutas laev parempoolse küljega jäämäge, mis viis veepiiri alla aukude ilmumiseni. Kõik laeva mootorid seiskati ja laev triivis.
4. samm
Iga sekund sai Titanicu trümmi viis tonni rohkem vett. Pärast kokkupõrget andis Murdoch käsu survestatud uks sulgeda. Kell 23.42 võttis kapten Edward Smith laeva juhtimise üle. Katelde plahvatuse vältimiseks kustutasid kiirustajad kiirustades tulekahju ja lasid katlaruumides nr 6 ja nr 5 spetsiaalsete ventiilide kaudu auru välja. Kella 23.50 ajal oli Titanic juba 6 kraadi tüürpoordi poole vajunud. Kapten Smith ja laeva peadisainer Thomas Andrews kontrollisid madalamaid tekke. Postkontor ja ballisaal olid täielikult üle ujutatud. Kapten andis korralduse katlaruumidest vett välja pumbata, kuid see saabus liiga kiiresti. Andrews jõudis järeldusele, et Titanic püsib vee peal maksimaalselt 1,5 tundi.
5. samm
Reisijad tundsid jäämäega kokkupõrkel põrumist, püüdes juhtunust teada saada. Laeva meeskond vastas eranditult, et kõik on korras. Esimesed hirmud tekkisid siis, kui Titanic peatus. Paljud reisijad lahkusid kajutitest ning kogunesid söögisaalidesse ja salongidesse.
6. samm
Kella 0.05 ajal alustati evakuatsiooniks ettevalmistusi: päästepaatidest eemaldati kaaned. Kapten Smith käskis raadiooperaatoritel saata hädasignaale. Kell 0:15 soovitati reisijatel riietuda soojalt, võtta päästevestid ja minna paaditekile. Neile öeldi, et ainult lapsed ja naised pannakse paati (ja ka siis ainult ettevaatusabinõuna). Teise klassi reisijad said paanikasse, mõistes, et paatides pole kõigile piisavalt kohti. Kolmandas klassis reisinud inimesed ei saanud üldse tekilt välja: nad kas eksisid lõpututesse koridoridesse või sattusid korrapidajate suletud uste ette.
7. samm
Enamik reisijaid pidas evakuatsiooni ennatlikuks meetmeks, sest Titanic oli täiesti ohutu ja reklaamiti uppumatuna. Kell 0:20 hakkasid esimesed reisijad paatidesse istuma. Kell 0:25 hakkas paaditekil mängima orkester. Paljud esmaklassilised reisijad ei tahtnud laevalt lahkuda. Nad ei kavatsenud tekil külmuda, vaid tahtsid soojas salongis bridži mängida. Neil polnud kahtlust, et Titanic tagab nende turvalisuse. Kella 0:40 ajal tulistati ülevalt korruselt mitu valget signaalraketti.
8. samm
Paadis nr 7 oli 28 reisijat (kuigi paat on mõeldud 65 inimesele). Ta langetati mööda köisi 21 meetrit trossidel ja langetati vette. Sama olukord oli järgmise kümne paadiga. Alles kell 1:20 hakkasid reisijad mõistma, et Titanic peaks järgmise tunni jooksul vajuma, kui vesi täitis prognoosi. Algas kerge paanika. Inimesed jooksid ühelt äärelt teisele, otsides ühes või teises paadis vaba ruumi. Kõigi päästetute seas oli 65 protsenti I klassi reisijatest.
9. samm
Titanicu raadiooperaatorid jätkasid hädasignaalide edastamist. Kell 0:30 reageeris laev "Carpathia", kuid isegi maksimaalse kiirusega võis uppuvale laevale läheneda mitte varem kui 4 tunni pärast. Titanicust suhteliselt kaugel oli kalifornialane, kuid selle sillal olnud ohvitserid nägid valgeid signaalrakette nähes, et naaberlaeval puudus telegraaf ja tema meeskond teatas jää kogunemisest.
10. samm
Kella 2.05 ajal lasti vette viimane päästepaat. Pardal, kus oli umbes 800 reisijat ja 600 meeskonnaliiget, algas tohutu paanika. Vesi hakkas üle ujutama kapteni silla ja ohvitseride kajutid. Inimesed kogunesid ahtrisse, mis hakkas selleks ajaks ülespoole tõusma, ja hakkasid laulma vaimulikke hümne. Kell 2:15 ilmusid propellerid vee alt välja. Kell 2:16 kadus elekter täielikult. Kell 2:18 lõhkus voodri kere kaheks osaks: vibu vajus kohe ära ja aht seisis püsti. Kell 2:20 oli ta täiesti vee all.
11. samm
Ellujäänud reisijad olid jäises vees. Mõned surid hüpotermia, teised südameataki tõttu. Ainult 35 inimesel õnnestus ellu jääda ja tagurpidi kokkuklapitud paadile B ronida ning veel 20 inimest paadil A osaliselt üle ujutatud.
12. samm
Karpaatide tuled ilmusid silmapiirile kell 3.30. Kell 4.10 oli esimene päästepaatidest laeva kõrval ja siis ülejäänud. Kokku läks Karpaatiasse 712 Titanicu reisijat. Kell 9:00 suundus laev New Yorki.
